Rahvatantsupealinn Tartu

06.03.2018
Öötantsupidude traditsioon sai alguse 2008. aasta kevadel Öötantsu nime all TÜ Spordihoone ees. Sel ajal oli peo sisuks veel tantsuline aeroobika, muuhulgas oli võimalus õppida “uusi ja populaarseid” tantsustiile nagu hip-hop, locking ja new style. 2009. aastal muudeti üritus aga Öötantsupeoks ning kandvaks ideeks sai ühistantsimine, rahvatraditsioonide tutvustamine ning lihtsamate rahvatantsude õpetamine.

2016. aastal olid esmakordselt kavas välismaised rahvatantsud ning paar popp-maailmast pärit tantsu. Rahvusvahelisema tantsukava eesmärk oli muuta Öötantsupidu põnevamaks ning saada tantsima ka need, keda rahvatantsupisik veel nakatanud polnud.

Aga miks Tartu tudengid tegelikult rahvatantsu armastavad?

Statistikaameti andmetel oli Eestis 2016. aastal kokku umbes 23 000 rahvatantsu harrastajat ning 1500 erinevat kollektiivi. Kõige rohkem lapsi ja noori oli rahvatantsijate seas aga just nimelt Tartu linnas.

Uurisime mõningate Tartu tantsulembeliste noorte käest, miks nemad enda südame just rahvatantsule on kaotanud.

Enna rahvatantsuansamblist Tarbatu

Enna tantsib Eesti Maaülikooli rahvatantsuansamblis Tarbatu juba neljandat aastat. Enne seda oli ta küll kaasa löönud põhikooli rahvatantsurühmas ning tantsupeolgi käinud, aga Tarbatusse minnes muutus tema arusaam rahvatantsust täielikult. Enna sõnul on see tegelikult palju enamat kui kekslemine ja Kaera-Jaan: “Lisaks parajalt mõnusale füüsilisele koormusele on see võimalus eneseväljenduseks – saab mängida erinevaid karaktereid ja vahel on nii ilus, et hakkab lausa valus.”
Enna ütleb, et eriti oluline on ka seltskond. Tarbatust on pärit tema kõige lähedasemad sõbrad ning igal aastal saab ta jälle võimaluse tutvuda imeliselt vahvate ja erinevate inimestega. Enna arvates on igaühes, kes tantsima tuleb, üks väike kiiks, mis kõiki ühte liidab. Tantsima minnes ei saa tema sõnul vaid kahte trenni nädalas, vaid ka suure hulga ühisüritusi ning lolle nalju. “Kui leiad end neljapäeva õhtul pärast trenni ütlemas: “Appi, kui kahju, et järgmine trenn alles teisipäeval on!”, siis tead, et oled õiges kohas,” ütleb ta.

Hegert Tartu Ülikooli Rahvakunstiansamblist

Hegert tantsib TÜRKAs kuuendat aastat. Ta nakatus tantsupisikuga juba algklassides ning seda väga lihtsal põhjusel – kuna laulda ta ei osanud, siis tuli hakata tantsima.
Hegert ütleb, et tantsimine on väga hea võimalus ennast väljendada ning kehastuda ümber erinevateks karakteriteks. Kunagi tegeles ta aktiivselt näitlemisega, kus oli põhiliseks väljendusvahendiks laval hääl. Nüüd on aga väljakutse ilma hääleta – tuleb ainult liigutustega anda edasi mõtteid ja tundeid, mida loojad on tantsudesse sisse pannud. Kõige olulisem tunne, mida tantsuga väljendada, on Hegerti sõnul aga hoopis uhkus oma rahvuse üle.
“Rahvatants on mulle andnud teadmise, et kõigel peab olema mõte ja eesmärk. Igal sammul, igal käeliigutusel ja näoilmel peab olema lugu jutustada,” ütleb ta. “Ka iga sõna ja tegu peavad olema osa millestki suuremast.”
2015. aastal sõitis Hegert koos TÜRKAga Hiiumaale. “Tookord tantsisin veel nooremas rühmas ning olin enda rühmast ainuke väljasõidul osaleja. Enne proovi paluti kõigil, kes esimest korda Hiiumaal, samm ette astuda. Kui oli ette astutud, tundus meie kunstilisele juhile Avelile, et ainult vilistlasrühmas pole selliseid, kes esimest korda Hiiumaal. Parandasin teda kohe, et noorterühmas ka! Olin ju varem Hiiumaal käinud ning enda rühmast olin ainuke.” jutustab Hegert. “Sel põhjusel olid ka kõik pildid, mis minust tehti, ühtlasi rühma pildid. Isegi ansambli kroonikaraamatus on pilt, kus ma uhkes üksinduses kivil istun,” naerab ta.

Raul Markus rahvatantsuansamblist Tantsutallad

Raul on rahvatantsuga tegelenud 12 aastat. Rahvatantsupisiku korjas ta üles juba koolist, kus olid kohustuslikud rahvatantsu tunnid.
Tema enda sõnul on rahvatantsuga tegelemisel kaks lihtsat põhjust: “Esiteks on rahvatants seotud tugevalt meie pärimusega ning selle edasiarendusega, mille läbi ongi võimalik ajada “eesti asja”. Teiseks on rahvatantsus midagi, mida sõnadesse panna ei saa - nagu ei saa ka öelda, miks meeldib kellelegi pannkook või miks me kedagi armastame.”
Lisaks sõpradele ja eeskujudele on rahvatants Raulile andnud aja veetmise viisi, elustiili ja –tunnetuse. Ta sõnab: “Üks osa sellest on seotud Eesti armastamisega, teine on igapäevane ja labane – ma tantsin kogu aeg ja igal pool.”
Rauli sõnul on rahvatantsuga seotud naljakaid lugusid palju, juba trennis on pidevalt nalja nabani. “Konkreetne ja naljakas, see-eest aga vägev lugu oli ühel suurel kontserdil, kus mul oli kokku 9 tantsu, peaaegu sama palju ka riidevahetusi,” jutustab Raul. Ta lisab: “Ühe vahetuse ajal oli aega 3 minutit, ma jõudsin uues rõivais lava taha täpselt lavale astumise ajaks, üleni higine ja ähmi täis. Tantsu alguses pidid poisid minema rivis lavale ja alles siis algas muusika. Mul ei olnud õrna aimugi, kus ma olen ja mida ma tegema pean, lihtsalt seisin ja ootasin. Kõlas esimene akord ning mu keha hakkas täielikult ise tantsima, ilma, et ma oma mõistuse ja aruga kuidagigi kaasa oleksin aidanud. See oli vägev tunne!”

Karl Jaagup rahvatantsuansamblist Tarbatu

Karl Jaagup on rahvatantsuga tegelenud poolteist aastat. Tantsimist alustas ta õpilasmalevas – rahvatantsurühmal oli ühte poissi juurde vaja ning Karl aitas nad hädast välja.
Hiljem otsustas ta tantsimist jätkata enamjaolt seltskonna pärast. “Igasse trenni lähen ma alati suure huviga. Siiani pole ette tulnud hetke, mil ma tunneks, et täna võiks pigem kodus olla,” ütleb Karl. Tänu Tarbatule on ta kohanud palju erinevaid inimesi, kellega on alati mõnus juttu puhuda ning kes mure korral on koheselt valmis abikätt ulatama. Ta lisab, et üheks suureks motivaatoriks on ka tantsud: “Alati, kui võtame uue tantsu, leidub liigutusi või samme, mida ma veel ei oska. Ütleksin, et trennid on alati mitmekesised, meeleolukad ning ei puudu ka korralik füüsiline koormus.”
Karli sõnul on rahvatants talle eelkõige andnud palju uusi tutvusi ning mõnusa keskkonna. “Veel kaks aastat tagasi poleks ma kunagi osanud arvata, et rahvatants nii oluliseks osaks mu elust saab,” ütleb ta.
“Eelmisel aastal oli õpilasmaleva rühmas üks poiss, kellel olid huvitavad sõnad tantsule “Oige ja vasemba”,” jutustab Karl. “Laul rääkis mehest, kes läheb naisele külla, avastab, et teda pole kodus, satub segadusse ning ei andesta talle, et oma aega raiskama pidi. Otsustasime ka tantsupeo ülevaatusel ühe salmi ajal neid sõnu laulda. Tulemuseks oli see, et teised rühmad vaatasid meid veidi imelikult, aga peaasi, et meil endal oli lõbus.”

Rahvatants on tore! Tule ja veendu selles ka ise juba 2. mail Öötantsupeol Aparaaditehase hoovis. Näeme seal!

Tekst: Liisa Johanna Lukk

Suured Sõbrad:

    

   


Kohtumiseni festivalil!

PÄEVA
TUNDI
MINUTIT
SEKUNDiT

Registreeri


,